Käesolevat lauset lugedes ekraanilt lausume sisemise häälega lauset. Kõrvalolija ei kuule kuid lugeja kuuleb nn sisemist heli. Osad loevad omase hääletooniga, osad muudavad hääletooni sarnaseks lause autoriga. Selline sisemine kõne esineb igapäevaselt mõtiskledes, mitte ainult siinse teksti lugemisel.
Saab teha sellise harjutuse, et loe sisemise häälega 1st 5ni nii et esinevad ka môttepildid numbritest. Seejärel korda harjutust ilma piltideta, seejärel piltideta ja ainult sisemise häälega. Selgub, et 99+% inimesi omavad sisemise hääle vôimet, aga osadel haruharvadel see võime puudub. Mônedel on visualiseerimisega raskusi, mõnedel raskusi harjutuse sammuga nr 2 või 3.
Võib ette kujutada arvutimängu/videot kus on ekraanil tegelased eri võimekusega, kasvõi näiteks kirjeldatud sisemise kõne võime erisustega. Sedalaadi tegelasi kutsutaksegi Tegelasteks, või ka Avatarideks, ing k Character. Sageli valgustunud kasutavad väljendust enda kohta: see Tegelaskuju siin. Nende jaoks on ilmselge, et nn päriselu on sama mis arvutimäng tegelastega. Arvutimängus paistab olema mingi reeglistik, näiteks näib seal olema liikumine ja otsuste tegemine, valikud, vaba tahe, erinevad võimed jne. Tava inimestele on intellektuaalselt mõistetav, et arvuti ekraanil toimuv pole ehtne. Ühelt pool on see värviliste punktide mass, teiselt poolt pole seal tegelaskuju vaba tahet vaid ekraani ees klaviatuuri kasutav olend mis otsusteb. Võib aduda, et tegelikult kogu arvutimäng on ainult näiline reaalsus, ainult paistab et seal on mingi intelligentne universum. Sarnaselt on ka nn päriselu inimestega tegelikult kõigest näiline. Esineb illusioon, et on otsustavad inimesed, ja reeglistik nagu gravitatsioon ja inimeste võimed ja oskused. On võimalik mõneti aduda, et tegelikult pãris maailm on sama näiline nagu arvutimängu sees, ning sarnane nn teadlike unenägudega. Adumise katseks võibki võtta harjutuse, kus ettekujutada, et päriselu on nagu arvutimäng tegelaskujudega. Ja teha seonduvaid sarnaseid muid harjutusi. Näiteks vaatlejapositsioonis vaadelda oma otsusi ja tegemisi ning proovida tunnetada, et nn mina neid otsusi ei teosta. Tulemuseks võib tekkida taipamine, et näiline reaalsus on väga sarnane arvutimängu omale. Ultimaatne tõdemus oleks, et nii arvuti ja arvutimäng kui ka mina ja päris elu ja maailm, on kõik ûhes teatri etenduses, üks muinaslugu, mitte et arvuti ekraan oleks tõekaugem kui päriselu. Ing k termin Story tõlkub kui muinasjutt, ja seda kasutatakse valdkonnas kui vormilise elu kirjeldamist. Näiline elu on nagu multifilm, arvutimäng, unenägu.
Multifilmi, arvutimängu tegelaskuju ei saa kuidagi väljuda multifilmist ega aduda, et teda ümbritsev pole reaalne. Nii ka nn päris elus ei saa minatundega persoon aduda et tegu pole mingi intelligentse universumiga vaid pigem kaootilise anarhiaga.
Õpetused püüavad esmalt vaatleja positsiooni praktiseerida esimese sammuna. Vaadelda ja vaatluse käigus esineb märkamisi. Näiteks vaadelda kuidas teostab ülal mainitud sisemise hääle kole harjutust, ja sellekäigus märgata ühtteist kuni ultimaatsemate märkamisteni, milleks on, et tegelikult ei eksisteeri vaatlejat ega nn mind, vaid esineb vaatlemise nähtus, ja see on näiline nähtus nagu ka kõik muu on näiline.
