Tsitaat:
„Traditsiooniliselt ärkamised on tulnudki läbi kannatuste - ego struktuur on järsult kokku langenud.“
Ma sellele lisaks, et ärkamine võib toimuda ka väga tugevate positiivsete tunnete tagajärjel. Niiet ei pruugi alati negatiivne kannatus olla.
Naut
Tsitaat:
loffe: Tänan. Kas siinset foorumit huvitaks ärkamise teema sügavamalt?
Tegelikult ma arvan, et see on kõige tähtsam teema üldse.
Siin planeedil ehk kindlasti. : )
Ja kõik muud meie vaimsed, esoteerilised, peidetud ja avalikustatud teadmistega parateemad on ikkagi paljus sellesse suubuvad ja vaid nö. proloog. Mh?
Ehk siis... olen nüüd justkui juba natuke nagu vaadelnud ja aru saama hakanud, et võib olla näiteks vinge selgeltnägija, selgeltmõistja või tajuja, kuid ikkagi mitte ärganu.
Võib olla erinevate galaktikate, inglite, Teejuhtide, tsivilisatsioonide või Jumala enda kontaktöör ja kanaldaja, kuid ikkagi jääda ärkamata.
Võib olla meisterklass astraalrännakutes, mentaallendudes ja muus müstilises, kuid ikkagi täieliku ärkamiseni mittejõudnud.
Võib pidada end kogu veendumusega uueks 4D-inimeseks või Guruks ja muudmoodi väljavalituks, võib olla aastakümneid pühendunud taimetoitlane, toortoitlane või üldse toituda vaid päikesevalgusest, võib olla pühendunud usujünger ja koguni sektiliider, võib näppida või tonne tervendavaid poolvääriskive, laduda rivide kaupa Tarot või loopida ruune, seista igal hommikul mitu tundi pea peal või teistes keerukates asanades, teha tuhandeid rituaale ja kummardusi, suitsetada drooge ja viirukeid, lakkuda konni või seeni, kleepida või kõik oma koduseinad pühakute pilte täis, käia andunult kirikus või sünagoogis, templis või sektide koosolekutel, lugeda kilomeetreid pühakirju või esoteerikat, käia ühe "tervendaja" või "nägija" juurest teise juurde, olla osaline kõikmõeldavates paraloengutes ja koosmediteerimistes jne jne jne... kuid... ikkagi mitte mõista, mis tähendab seesama valgustatus...
Samas.. võib see kõik samas olla ja seda kõike teha ja hops.. jõuad tõepoolest ka sinna ärkamisse.
On siin üldse mingeidki nö. reegleid?
Või iga ärkamine ja selle tee on siiski üdini unikaalne?
Kui tohib, ma toon Astraalrändudest veel mõned kohad, mis justkui siinset teemat ka rohkem avavad.
Naut
Tsitaat:
Q11: "Aga et sinu astraaliga on kaasnenud see võimas teadmine ainukesest kõikehõlmavast MINAST"
Ei vastupidi...astraal on lihtsalt sekundaarne sümptom.
Mina endatunnetusel võtab ego kohe endale kogemused. Mõte on objekt, ego on objekt ja nii arvab ta, et Valgustumine on mingi "asi".
Et siis algeselt on usk... õigemini arusaam, teadmine..., et me pole vaid keha, et me oleme igavikulised ja sel juhul näiteks keha surm pole ka tõepoolest midagi lõplikku ja totaalset...
Kusjuures jah, see pole vaid arusaam, et jajah, meil on ju hing ja ma olen sellest lugenud ja ma olen ju vaimne ja NAGU ikka usun. jne..
Sel juhul on nii, et kui sügavuti saabub sellest ka tegelik ja läbitunnetatud arusaam, siis sisuliselt kaob ka meie baasinstinkt ehk surmahirm kui selline.
Ei?
Sest usutakse oma üksolemise igavikulisust ja igasugune materiaalne lahtilasmine (nii millestki kui kellestki... ka kõige kallimast näiteks) oleks või sekundi pealt piisavalt kerge ja komplikatsioonideta.
Kuid taas... see peaks tõepoolest olema lõpuni läbitunnetatud teadmine...või arusaam.
Kui seda pole... ehk pole usku oma olemuse surematusesse.... siis hakkab mõistus kuduma kohe nö. omi valemeid sinna tasahilju vahele ja dikteerima neid meie nn. normaaleksistentsi ja üdini materialismi vaimus kasvatatud sundmõtteid ja šabloonmustreid.
Ehk siis just see usk (või teadmine) annab võimaluse minna ka justkui astraali.
Mis on ju sisuliselt oma keha hülgamine. Reaalselt.
/Ni palju kui ma nüüd ka ise tsipa kogesin/
Ehk siis, kui (näiteks) Mannu ütleb, et isegi (minu meelest) tehniliselt lihtsamaks mentaalrännakuks on tal justkui kõik eeldused olemas, kuid ikkagi mingi pidur (mõistus?) ei lase enne viimast tõmmet siiski lõpuni minna, siis ma arvan, et siin ongi ehk üks põhjuseid, miks ka seesama astraalrännak ei taha õnnestuda?
Sest ei usuta lõpuni. Ei usaldata ennast ikkagi justkui... olemuslikult või lõpuni.
🔍Quote from: Mannu on 09 March, 19:39:23
Tsitaat:
Ma tglt lendan mentaalis, sarnasemalt Naudile, kui sa teda mäletad. Käin kus tahan, midagi kaugvaatluse taolist, aga ma kahtlen kui tõest pilti ma näen. Unes ka lendan. Füüsilises maailmas on nii, et kui füüsiline keha on täiega väsinud, siis mõistusele tundub nii loomulik, et nüüd teleporteerun. Aga, kurat, ei saa.
Miks see teema aga siin on, on seetõttu, et... arvan, et ärkamine on nagu olulisem. : )
Samas just astraalrännak annab tõepoolest eelduse uskumaks, et me pole vaid meie keha. Õigemini, saame me lausa reaalse kogemuse sellest, et meie keha pole siiski nii tähtsal kohal ikkagi. Sest just astraalis saab väga reaalselt tajuda oma hingeolemuse vaba kulgemist ja see on tõepoolest ju kehaväline kogemus täiesti igas mõttes.
Ja sama printsiip on ärkamisega. Tunnetades üksolemist kõiksusega ei tähtsustata seda nn. Ise-olemist, mis avaldub suuresti läbi ego ehk välise ehk kehalise tunnetuse kaudu.
Ehk siis kõik ärganud saavad ilmselt justkui loomuomasemalt minna astraali.
Sest neil mõistuse hääl enam ei prevaleeri. Õigemini ei ütle, et "see on ju võimatu".
Ja kõigil astraalränduritel on kõik eeldused saada ärganuks.
Ahmis? Q11? Loffe?
Lihtsalt päeval tekkis mingi mõttelõngake sel teemal ja nüüd kerisin seda lõngakera edasi.
Vblla enda jaoks.
: )
Naut
Veel astraali teemast.
Tsitaat:
loffe: Ma tajun seda taustavibratsiooni ääretu/lõputu väljana millest kõik kerkib ja millesse kõik sulandub pärast. Aga see võib olla puhtalt minu meele tõlgendus. Võibolla on minu perspektiiv teine.
Kas sellel vibratsioonil on ka näiteks.. värv? Sruktuur? Tihedus? Oled vaadanud?
Või keegi teine on vaadanud? O11?
/lihtsalt tahaks võrrelda oma nähtuga/
Tsitaat:
Quote from: loffe
Naut:
Et kuidas lõppes? Et oli häppi end ja koll lasi suurt armastust tundes mind lahti?
Hehee. Ega ikka ei lasknud.Ma surin.
Kuid justkui...õnnelikuna ja... rauge naeratusega suul.
: )
Selline lugu siis.
Tsitaat:
Väga hea näide kuidas olukorda täielikult aktsepteerides ego mureneb(sureb) ja järgi jääb meelerahu(mina). Mis iganes siis juhtub väliselt edasi sisemiselt naeratad ja oled õnnelik, ilma mingi näiva põhjuseta.
Minu emotsionaalkeha puhastub siiani veel ja vahel koordub lahti tihedam kiht ning näiteks paar päeva on tohutu hirmu tunne. Ainus mis sellel puhul saab teha on aktsepteerida ja lubada sellel tundel olla. Seejärel on tunne mida on võimatu kirjeldada. On hirm(tegelikult kehaline tunne) ja sügav rahu eneses samaaegselt.
Kas te, Loffe või Q11, praktiseerite oma ego murendamist sarnasel printsiibil? Ehk siis lihtsalt saates armastust kellelegi või millelegi? Ja lausa ka sellises olukorras, kus teile püütakse teha või on reaalselt haiget tehtud?
Või ikka jäädes nö. vaatlejaks enamuses olukordades ja suhetes, mis tagab siis seesinase mingi... sisemise rahulikkuse ja koguni heaolu?
Või siis ikka need eespool kirjeldatud tähelepanu suunamise harjutused?
/Neid proovin ka/
Või mis te veel teete oma ego taandamiseks?
See on mulle väga väga huvipakkuv.
Sest mul on täitsa nagu omaette väike eesmärk see oma ego vaatlus ja selle kohatise punnitamisega siiski ka ühtteist tõhusamat ette võtta.
Niiet iga nõu kulub ära. : )
Hirmu suhtes aga... hm. Isegi vaid 2 päeva jutti hirmu tunda on siiski päris karm.
Hirm on tegelikult samuti selline suur ja põnev teema.
Eriti surmahirm (mille avaldumisvorme me ilmselt ei tajugi kõikide nende oma tavafoobiate ja muu kummalise käitumuslikkuse taga).
Mis suhetes sellega olete?
Naut
11 May, 04:32:45
Tsitaat:
... saab kasutada nii füüsiliste kui psühholoogiliste valude puhul. Samuti kui mõistus on üliaktiivne ja näiteks oleks vaja magama jääda.
Kui keegi on tähele pannud, siis tugev füüsiline valu on jah, suht jäle asi, kuid... annab väga autentse kogemuse, kuidas olla "siin ja praegu". Sest tugeva valuaistinguga kontsentreeritud suunaga kuskile kehapunkti on olla kuskil mujal ja teisel ajal.. see on praktiliselt võimatu.
Valu on enesekeskne ja edev "as hell". Ehk siis korrutab nonstop: "mina, mina, mina!"
: )
loffe
🔍Quote from: Naut on 11 May, 02:23:04
Tsitaat:
Samas.. võib see kõik samas olla ja seda kõike teha ja hops.. jõuad tõepoolest ka sinna ärkamisse.
On siin üldse mingeidki nö. reegleid?
Või iga ärkamine ja selle tee on siiski üdini unikaalne?
Tee on unikaalne bioloogilise keha ja sellega kaasas käiva energiasüsteemi ning persooni tõttu. Ja jätkub olema mõnes mõttes unikaalne sest peale ärkamist on vaja ju suhestuda maailmaga ja see käib läbi keha ja persooni. Küll on aga sellel teel mingid teatud punktid mida läbime ja mis on seevõrd sarnased, et on olemas erinevad õpetused. Kuna aga jutt käib konseptsioonide väliistest tajudest siis iga õpetus räägib oma nurga alt, oma terminitega, sest tajud on sarnased ühe või teise tundega ja seda samaaegselt. Need tajud on täpselt nii reaalsed nagu me katsume oma kätt või liigutame jalga. Mõtete vaatlemine on näiteks tajutav sarnaselt nagu vaataks tee ääres põõsast. Või nagu taevas pilvi.
Reegleid mõttes, et peab kindlasti mingit teed jälgima? Selles mõttes ei tundu olevat kuid kuna me alustame punktist kus oleme osaliselt või täielikult samastunud mõtete-konseptsioonidega on vaja hakata sealt tagasi tulema. Esimene samm on mõista mitteduaalsust konseptsioonina. See iseeenesest eeldab mingit valmidust juba ja tähendab, et on juba piisavalt teadlikkust(olevik, Hetk) mis tunneb ära ennast õpetuses. Teiseks on praktikad ja mingi struktuur, plaan ja eesmärk sest me alustame mõistuse vaatepunktist ja seal on vaja mingisugune kord ja sõbralik distsipliin luua.
Räägiks eesmärgist. Egoistlikule meelele meeldivad eesmärgid mis toovad kasu, võimu, superkogemuse ühesõnaga annavad võimaluse võita elus. Mõnes mõttes pole see halb ega hea vaid lihtsalt nii näeb egoistlik meel maailma. Ärkamise puhul on parem valida võimalikult neutraalne eesmärk. Buddha pakutud kannatustest vabanemine on hea näide. Sellest ei saa egoistlik meel teha uskumise objekti nagu on näiteks taevasse minek või enda järgmiseks eluks ettevalmistamine. Lihtne huvi on ka hea eesmärk.
Kui nüüd meelde tuletada seda joonist mida ma siia postitasin siis need pilud ringide sees esindavad info liikumist erinevate sfääride vahel. Mõnel on need laiemad naturaalselt, mõnel kitsamad. Ma kujutan ette, et seda ka läbi praktikate arendada aga ma ei tea seda. Need kes kogevad ingleid või ükskõik mida saavad puhast informatsiooni läbi nende pilude. Aga...
Me kirjeldame omavahel maailma läbi konseptsioonide ja ilma me ei mõistaks üksteist. See tähendab, et ükskõik millisest kogemusest me räägime, olgu see tavateadvusel või läbi rännakute saadu käib läbi selle konseptsioonide filtri. Mida õhulisem see filter on seda täpsemalt oskame edastada enda kogemust. Kui aga filter tihe siis hakkab egoistlik meel saadud infot moonutama endale vajalikus suunas. Ikka kasu, paremolemise, võimu eesmärgil. Ärkamise protsess tegeleb selle filtri läbinägemisega.
Heaks progressi indikaatoriks on võime mõttedeid peatada. "Peatage maailm ma tahan maha minna!"
Quote from: Naut
Tsitaat:
Kas sellel vibratsioonil on ka näiteks.. värv? Sruktuur? Tihedus? Oled vaadanud?
Või keegi teine on vaadanud? O11?
Ma pole visuaalidest olnud huvitatud ja olen neil lasknud minna tavaliselt. Sisuliselt on need mõnes mõttes tõlgendused ja mul pole olnud vaja kirjeldada kellelegi eriti. Võiksin öelda, et see on nagu väli millel pole mingit vormi. Vibratsioon on tuntav seoses enda väljaga. Kuigi jah kui ma mõtlen sellele siis meel soovib anda mingit vastet ja võibolla oleks soe liivasarnane väli midagi lähedast? Aga see on "nagu" selline.
Quote from: Naut
Tsitaat:
Kas te, Loffe või Q11, praktiseerite oma ego murendamist sarnasel printsiibil? Ehk siis lihtsalt saates armastust kellelegi või millelegi? Ja lausa ka sellises olukorras, kus teile püütakse teha või on reaalselt haiget tehtud?
Või ikka jäädes nö. vaatlejaks enamuses olukordades ja suhetes, mis tagab siis seesinase mingi... sisemise rahulikkuse ja koguni heaolu?
Kui me räägime psühholoogilisest haiget tegemisest siis kerkib küsimus, et kes on see kes saab haiget? Võtame näiteks lahkumineku kellestki. Miks me saame haiget? Me oleme investeerinud enda aega, loonud tulevikuvisioone elust enda peas, arvanud, et see mis on kestab igavesti. Sõna otseses mõttes oleme loonud minapildi mõttes ja identifitseerunud sellega -mina olengi see ja selline on minu tulevik koos selle ja sellega. Kui nüüd järsku see minapilt kokku variseb ehk sureb tunneme selle minapildi hirmu enda hirmuna kuna oleme samastunud sellega. Võib isegi öelda, et me oleme see hirm sellel hetkel. See oli nüüd egoistliku meele aspekt. Kui me tõesti armastame kedagi siis me näeme või tunneme miskil põhjusel algallikat läbi teise nagu ma olen aru saanud. Kui me nüüd oleme eraldatud siis bioloogiliselt tunneme kurbust ja see on täiesti ok ning vaja läbi tunda. Loomadki ju kurvastavad kui on lahutatud sõpradest, poegadest või kaaslasest.
Ehk siis püüab läbi näha(olles vaatleja) egoistliku meele poolt ja tunda läbi bioloogilist. Kirjutades kõlab kuidagi tehislikult aga praktikas on lihtsalt rohkem nagu suhtumine elusse.
Quote from: Naut
Tsitaat:
Hirmu suhtes aga... hm. Isegi vaid 2 päeva jutti hirmu tunda on siiski päris karm.
Hirm on tegelikult samuti selline suur ja põnev teema.
Eriti surmahirm (mille avaldumisvorme me ilmselt ei tajugi kõikide nende oma tavafoobiate ja muu kummalise käitumuslikkuse taga).
Mis suhetes sellega olete?
Evolutsiooni käigus tekkis inimestel võime luua konseptioone. See andis tohutu eelise teiste liikide ees ja arusaadavalt hakati seda võimet au sees pidama ja arendama. Kus on tähelepanu sinna voolab energia ja ühel hetkel muutus see mälestuste kogum entiteediks kes hoiab ennast elus pidevalt vastandudes kõigele. (piibellik paradiisist väljaheitmine - hea ja halva tundmise puust söömine) See entiteet näeb maailma läbi hea ja halva ning tema hea on alati õige ning halba ta ei taha endale. Algselt bioloogiliselt on hirm keha reaktsioon ohusituatsioonile ning peale igat kogemust peaks lihtsalt lahtuma. Nüüd kui egoistlik meel(entiteet) on aktiivne siis ta loob hirmu konseptsiooni ning nimetab hirmu halvaks ja arusaadavalt sest hirm kehaliselt peakski olema ettevaatlikkusele üleskutse, liigi säilumise eesmärgil. Probleem tekib nüüd sellest, et egoistlik meel oma vastandumisega ei luba hirmu läbi kogeda ja seeläbi see salvestub kehasse ning muutud omakorda ise entiteediks(pallikeseks). Vähe sellest, kuna see salvestus on seotud entiteediga ja mõistusega siis saab pallike kasutada mõtlemist ning projitseerida ennast tulevikku või minevikku(mis eksisteerib ainult mõtetes ja mitte reaalselt) ning läbi selle mõjutada keha viisil, et see arvaks olevat hädaohus.
Tekib kehaline reaktsioon -> ego vastandub -> hirm salvestub -> pallike tunneb, et hakkab hääbuma -> kasutab mõistust -> jaa tsükkel jätkub...
Egoistlikku meel uurides ja läbi nähes hakkavad konseptsioonid lahustuma ning me hakkame tundma hirmu otse. Nii nagu ta algselt on. Lihtne kehaline reaktsioon mis on küll veidi ebamugav kuid ainult kehaline reaktsioon ja ei midagi muud. Kui ma istun kodus mugavalt sohva peal siis pole ju hirmu tundmine loogiline, ühtegi karu ega tiigrit pole nähtavusulatuses [Pilt: smiley.gif] Ja siis me lihtsalt vaatleme seda reaktsiooni, pole probleemi, pole vajadust põgeneda. See mis on salvestunud kehasse ja jäänud läbi tundmata kerib ennast niimoodi maha.
Egoistlik meel tunneb ainult vastandumist - põgenemine või võitlemine. Isegi sellest rääkimine tekitab ju koheselt vastureaktsiooni.
Quote
Tsitaat:
Isegi vaid 2 päeva jutti hirmu tunda on siiski päris karm.
Ja seda kahel põhjusel. Esiteks egoistlik meel harjumusest karta hirmu ja teine põhjus on emotsionaalkeha ärevus võimaliku lõpu ees.
Q11
Kas te, Loffe või Q11, praktiseerite oma ego murendamist sarnasel printsiibil? Ehk siis lihtsalt saates armastust kellelegi või millelegi? Ja lausa ka sellises olukorras, kus teile püütakse teha või on reaalselt haiget tehtud?
„Ego murendamine“ sellisel juhul tähendab – Ego üritab egot muuta.
Mina ei praktiseeri midagi teadlikult. Mulle tundub, et see läheb samasse kategooriasse nagu astraali „harjutamine“. Ehk siis mul oli väike „hääl“ peas – „Ära püüa seda harjutada, muidu ei suuda sa enam kunagi magama jääda“.
Surmahirmu kogeb inimene maksimaalselt siis kui toimub nö kundalini vale tõus. „Kuum jutt“ põletab närvisüsteemi läbi aga Energia ei saavuta Hetkes eneseteadvust (Deemon ei ärka).
„Et siis algeselt on usk... õigemini arusaam, teadmine..., et me pole vaid keha, et me oleme igavikulised ja sel juhul näiteks keha surm pole ka tõepoolest midagi lõplikku ja totaalset...“
Eiei...usku seal ei ole. Ego võib küll niimoodi mõelda ja loota, sest tema on sündinud. Mina (Hetk) aga pole kunagi sündinud. Selletõttu Ta ei tunne surma.
„Samas just astraalrännak annab tõepoolest eelduse uskumaks, et me pole vaid meie keha.“
Jällegi...Sa nüüd pead Uneseisundit reaalseks( kogemus sellest muidugi on)
Vaata see ütlus „kui näed jeesust või budat, siis löö nad maha“ sobiks siia.
Sügav Uni on Minale samamoodi nagu Ärkvelolek või Uneilm. Ehk peaks tegema teema pealkirjaga „Sügav Uni“ kus selle seisundi üle arutleda.
Sest ma kipun jah aegajalt teemast kõrvale kalduma...
Naut
🔍Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:
Võiksin öelda, et see on nagu väli millel pole mingit vormi. Vibratsioon on tuntav seoses enda väljaga. Kuigi jah kui ma mõtlen sellele siis meel soovib anda mingit vastet ja võibolla oleks soe liivasarnane väli midagi lähedast? Aga see on "nagu" selline.
Ha! Votvot. Väga sarnane mu enda "nägemistele".Kuid jah, ma olen selline uudishimulik (mingil põhjusel) ja seega näiteks mingi x tühjavälja nägemisel tekib ikkagi himu nina ka hästi lähedale panna. Sest tihtilugu võib sedaviisi silmitsedes avastadagi seal pähklikoores terve universumi või kuskil kellakapis mingi kellakummardajate kuningriigi (see viimane oli vist "Mehed mustas" üks fragment?).
No jah, liigselt detailidesse minekul ehk jälle võib üldpildi kaotada....
Aga siis võib jälle paar sammu selle panoraamvaate tagasi saamiseks tagasi astuda, kas pole?
Samas ok, jõuan sinna, kuhu jõuda taha: ehk siitki nagu tuleb servapidi see va ego teema ikkagi sisse. Ehk siis seesama: ego tahab, et ego teeks seda-toda, sest see on justkui kasumlik.
Siin mul on paar küsimust.
🔍Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:
Räägiks eesmärgist. Egoistlikule meelele meeldivad eesmärgid mis toovad kasu, võimu, superkogemuse ühesõnaga annavad võimaluse võita elus. Mõnes mõttes pole see halb ega hea vaid lihtsalt nii näeb egoistlik meel maailma. Ärkamise puhul on parem valida võimalikult neutraalne eesmärk.
No mingite negatiivsete ilmingute puhul on jah, pilt justkui selgem kuidagi. Ära anna hinnanguid, ära ole pahatahtlik, ära vingu, ära laima. ära valeta (ka endale) jne jne, sest muidu nö. popis keeles väljendatuna vibratsioonid lähevad alla. Kui aga vibratsioonid on madalad, siis on meel tusasem, igasugu jamad/konfliktid/hirmud kergemad tulema, lisaks kere hakkab kergemini valutama, jõudu pole ja üleüldse nagu JAMA.
Selge see, et iga mingitki analüüsivõimet omav inimene sooviks sellisest jamast siiski ja ikkagi kuidagi vabaneda. Ja see akt on siis ka tõepoolest igas mõttes ikkagi KASUMLIK meile. Sest ilus, terve ja rikas olla on ju iga kell ikkagi parem (kasumlikum) olla, kui vaene, õnnetu ja haige. Kas pole? : )
Ja siit jõuamegi (kahjuks jah, siiski endiselt duaalsete) parameetriteni, milleks on ühelt poolt keha ja vaimu tunnetuslik positiivne olek (heaolu, meelerahu, tasakaalutunne, õndsusetaju jne) ja sellele vastanduv negatiivne seisund (ärritus, sisemine segadus, hirmud, inetud mõtted jne).
Ehk kas siis tõepoolest igasugune hinnangu andmine (ka positiivne) või haeolu taotlus on nö. lõks? Sest meie olemus (ego?) siiski ju TAHAB midagi. Isegi kui ta TAHAB vabaneda kannatustest ja tunda end hästi, tunda end lihtsalt mõnusa(ma)lt.
No toome näitena Tolle selle vihmasaju momendi. Et olles ärganud, ei anna me väidetavalt vihmasajule enam hinnanguid a'la: "oh, kuram, jälle sajab, ei saa randa minna". Või ka: "vihma sajab, küll on äge, nüüd ma ei pea täna peenraid kastma!" Ehk siis ilma sellise hinnangulisuseta me lihtsalt konstanteerime: "sajab vihma". Ja kõik. Sellega oleme siis nö. neutraalsed vaatlejad.
Ja siin nagu siiani ongi nagu väike paradoks minu jaoks. Ehk siis: kui minus poleks taotlust midagi paremustada endas, siis ma ka ei liiguks ju edasi. Ei progresseeruks, ei areneks, ei valgustuks. Sest just soovist ehk TAHTEST ennast paremustada, toimub ka tõuge arengule. Mh?
Kus on see piir, kus räägib ego või kus lihtne inimlik/jumalik ühtsuseigatsus mingi osa meis üle võtab?
Lisaks olen tõepoolest viimasel ajal ka ise mingis pooleufoorilises seisundis, kus nagu enamik asju tekitab pidevalt suhtkoht üleva emotsiooni, et "wau, äge!" või "oi, kui huvitav!". Justkui avastad uuesti maailma. Olgu selleks siis vihm või päike või torm või kassi nurrumine või isegi, kui hammas on valutanud. Ehk siis justkui kaldudes sellega liiga positiivseks? Kuidas sellega? Ikkagi paha, et "liiga"? Peaks olema nö. tasakaalus? Nagu... neutraalne?
Võimalik muidugi, et minus kõneleb levinud mõttemallina siin puht arutlushuvilisena see stamp, et sõna "neutraalne" seostub servapidi (ja vanaviisi) ikkagi ka sünonüümiga "ükskõikne"....
Kuigi siin juba mingid nihked siiski on. : )
🔍Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:
Esimene samm on mõista mitteduaalsust konseptsioonina. See iseeenesest eeldab mingit valmidust juba ja tähendab, et on juba piisavalt teadlikkust(olevik, Hetk) mis tunneb ära ennast õpetuses. Teiseks on praktikad ja mingi struktuur, plaan ja eesmärk sest me alustame mõistuse vaatepunktist ja seal on vaja mingisugune kord ja sõbralik distsipliin luua.
Jah, väga hea. Aga see esimene samm. Siin on ikka pigem selliste filosoofilste mõlgutuste tee? Või siiski ka praktikad? Millised? On keegi siin päris mingit "oma" leidnud ehk?
Ühe variandina ja nagu eespool oli mainitud, on tihtilugu selle nn. nihke tekkeks vajalikud suuremad vapustused. Jah, olen nõus. Valu (kas hingevalu või ka füüsline) on mingis skaalas niivõrd tugev ja meie enamikku meeli hõlmav tajumus, et oleks loogiline järeldada, et ilma "märki maha jätmata" see ei möödu. Suurimad vapustused tunduvad (eriti tagantjärgi) olevat ka kõige suuremad õpetajad ja kogemusena tihti lausa unikaalsed. Kuigi õnnetused võivad ka inimest siiski muserdada ja murda ja sisulisest kvalitatiivsest ümbersünnist siis sel juhul eemaldutakse hoopis...
Veel oli mainitud kundalini äratamise praktikaid. Jah, seda teemat ilmselt on palju lahatud ja sellest leidub iga soovija ka rohkelt materjale.
Veel midagi?
Ehk siis nagu mainisin, on igasuguseid vaimseid praktikaid, abivahendeid, riituseid ja nippe meeletutes kogustes suurtest usukonfessioonidest väikeste esoteerikalavkadeni. Ja kõik nad rohkem või vähem ütlevad sama: "Vali meid, meiega saad õndsaks! Meie ravime su terveks! Meiega saad taevasse!" ( või muudmoodi ägedat manti lubades. : ) Printsiip "sai saia" vastu on siin suht levinud ideoloogia. Jumalakäsitluseni välja.
/kuskil teemas seda juba tiba lahkasin.../
Samas selles virrvarris ongi ka tõepoolest otsival inimesel suhteliselt keerukas orienteeruda ja taas võib hingearengu asemel saada heal juhul väikese ajupesu ja pettumuse või halvemal juhul mingi egregori "klapistatud" programmeerituse.
Mis siin siis aitaks?
Või tuleks sellisest välisest tilulilust (misiganes uhkete fassaadide taga) ka siiski distantseeruda?
Või taaskord: "miski pole halb, kui seda pole liiast"- ? : )
🔍Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:
Kui nüüd meelde tuletada seda joonist mida ma siia postitasin siis need pilud ringide sees esindavad info liikumist erinevate sfääride vahel. Mõnel on need laiemad naturaalselt, mõnel kitsamad. Ma kujutan ette, et seda ka läbi praktikate arendada aga ma ei tea seda. Need kes kogevad ingleid või ükskõik mida saavad puhast informatsiooni läbi nende pilude. Aga...
Jah, kügelesingi just selle toa ukse vahel, et ehk on mingid praktilised "nipid" nende pilude avardamiseks. Praktik nagu ma olen ehk natuke tüdinenud liigümmargusest esoteerilisest blaast.
Kuigi võimalik lihtsalt, et olen mugav kut mauk ja ei viitsi "tavakorras" siiski aiva pea peal seista ja mantraid mõmiseda. Kuidagi... ei tundu mu kehale see siiski... orgaaniline, kui aus olla.
Jah, praktiseerinud olen muidugi sedagi, katsetaja nagu olen, et ikkagi ise kogeda ja tunnetada, et misvärk siis ikkagi on. Samas... parema kehatunnetuse andis see kindlasti, ei eita.
/Sellest kõigest tegelikult on ka oma nö. alternatiivteooria, et kõik, mis ühel pool ekvaatorit on osaliselt justkui inimese dna-sse kirjutatud läbi kultuuri ja kontinentaalse konteksti (idamaa filosoofiad ja praktikad) on näiteks Euroopas (ja eriti põhjamaades) natuke ikkagi sinna trendiliikumiste alla potsatanud, kuid... mitte ehk jah, ürgomaselt ja lõpuni kohanduv.
Kes teab...
🔍Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:
Ma kujutan ette, et seda ka läbi praktikate arendada aga ma ei tea seda. Need kes kogevad ingleid või ükskõik mida saavad puhast informatsiooni läbi nende pilude. Aga...
Jah, seal on tõepoolest palju "aga"-sid. Ja isegi mitte otseselt kontseptsioonide filtri läbi.Mu enda kogemus ütleb, et sealpool (astraalmaailmas) on ka tõesti palju... no ütleme kamoflaažilist. Ehk kõik, mis sätendab, pole kaugeltki mitte kuld.
Kuid sellest olen oma Teejuhtide teemas (teises foorumis) mõnevõrra rääkinud. Ehk siis, et ka seal on nn. orkilendamised suht kerged tulema, kui ei osata olla tähelepanelik.
Samas... jah. Nagu mainisin, mingi võime kanaldada või kontakte luua ei anna siiski automaatset priipääset ärkamiseks. Kuid... nii nagu kõik muugi, võib olla siiski üheks teguriks, sest tõesel häälestusel hakkavad inimese peenkehad nö. ikkagi uutmoodi vibreerima ja sealt on ehk ka natuke kergem siis ära tõugata.
Ehk siis vestlused oma Kõrgema Minaga või ilusate ning tõeste Teejuhtidega on alati avardavad ja toredad.
/See oli reklaam. : DD /
🔍Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:
Kui me nüüd oleme eraldatud siis bioloogiliselt tunneme kurbust ja see on täiesti ok ning vaja läbi tunda. Loomadki ju kurvastavad kui on lahutatud sõpradest, poegadest või kaaslasest. Ehk siis püüab läbi näha(olles vaatleja) egoistliku meele poolt ja tunda läbi bioloogilist.
Siin ma ikka täpsustaks: igasugune emotsionaalsus pole siiski nagu ärganule, egost vabanenud inimesele enam loomuomane? Nagu näiteks kurbus? Ja seega ka rõõm? On ju viimanegi ikkagi emotsioon. Või siiski üks on nagu neid meie vibratsioone nö. alla viiv (pole ok) ja teine tõstev ja seega bro?
/Kuigi samane küsimus mul oli ka eespool ääriveeri juba olemas./
Hirmu käsitlus oli aga vägagi arusaadav.
Sellest võibolla tahaks koguni veel rääkida, sest me põrkame nende suuremate ja väiksemate hirmudega (paljus tõepoolest varjatud kujul) enda sees siiski igapäevaselt suht tihedalt kokku. Olgu selleks hirm jääda üksinda, jääda tööta, saada kuskil foorumis bännitud või lihtsalt kuskil häbistatud või siis ka reaalselt mingi olendi elu pärast näiteks operatsiooni eel muretsedes.
Seal olen kogenud, et jah, teooriad on mul endalgi tihtilugu selles osas enamvähem kõvad, kuid praktikas kukub mõnikord sealt enamus suht pudedana kokku ja siis... siis lihtsalt istudki nurgas ja nutad nii abitusest kui lootusetusest.
Isegi olen ära tabanud, millised on need kõige suuremad "triggerid" mu jaoks on.
Näiteks on esikohal selline asi nagu loomade suhtes teostatud inimpoolne vägivald või kolekohtlemine..
Siin jah, tunnen tihti nagu minestuseelset seisundit, kus justkui ei suuda kogu selle teemaga seonduvat nö. enda jaoks ka pealmisel tasandil läbitöötada....
Selles mõttes on meie hirmud ja nende anatoomia, jah... küllaltki oluline teema täiesti igapäevaselt vist paljudele. Sest ülesanne ju pole lihtsalt ajaviiteks "tarka panna" ja vaimelda, vaid tõesti seda kõike täiesti tavaolmes meie arenguks siiski (kasumlikult? ha!) kasutada.
Kuid siin ma tõesti olen ühe praktilise moooduse või meetodi enda jaoks ka leiutanud.
Ja mul see kuidagi ikka... toimib.
Kui on huvi, võin kirja panna.
🔍Quote from: loffe on 11 May, 08:49:59
Tsitaat:
Sellest ei saa egoistlik meel teha uskumise objekti nagu on näiteks taevasse minek või enda järgmiseks eluks ettevalmistamine. Lihtne huvi on ka hea eesmärk.
See moment oli minu jaoks ikka muidugi lohutav.
Et lihtne huvi (uudishimu?) on ok. : )
Aitäh.
Naut
🔍Quote from: Q11 on 11 May, 08:57:39
Tsitaat:
„Ego murendamine“ sellisel juhul tähendab – Ego üritab egot muuta.
See oli hea lause. : )
Kuid väikese mõtete lisavirrvarri suutis minus siiski ka tekitada.
Sellest oli siis ka eelmises postis juttu, et kus on tahe kasumlikkust taotlev egost lähtuvalt ja kust juba... jumalaplaaniline. Ütleme nii.
🔍Quote from: Q11 on 11 May, 08:57:39
Tsitaat:
Jällegi...Sa nüüd pead Uneseisundit reaalseks( kogemus sellest muidugi on)
Vaata see ütlus „kui näed jeesust või budat, siis löö nad maha“ sobiks siia.
Sügav Uni on Minale samamoodi nagu Ärkvelolek või Uneilm. Ehk peaks tegema teema pealkirjaga „Sügav Uni“ kus selle seisundi üle arutleda.
Sest ma kipun jah aegajalt teemast kõrvale kalduma...[Pilt: smiley.gif]
Astraali all ehk sobiks sellest rääkida?
Ma ikka püüan jälle kõike nagu kompaktsemana hoida.
: )
Q11
Siin ma olen ebakindel. Et kuidas inimestel Ärkamine oleks. Naut tunneb oma käsi tõenäoliset nagu mina, jalgu ka. Aga juba sealt „kõhutundest“ ma hakkan kahtlema. Süda on Tal vasakul pool(vist). Kurgu koht pole ehk nii blokeeritud (Nagu OP-il „Suured poisid ei nuta“).
Ma ei ole muundumise spets aga mingil määral arvaksin niimoodi...
Poisil „ma seda tahaksin...aga ei tea miks?“
Tüdrukul „ma seda tahan, sest lihtsalt tahan“
Valgustumisel muidugi kaob ära sugu aga mismoodi ta siis erinevalt mehel ja naisel toimub on ikkagi protsessina vist erinev?
Ehk Loffe oskab siin sõna sekka öelda?...
loffe
Tsitaat:
Naut: No mingite negatiivsete ilmingute puhul on jah, pilt justkui selgem kuidagi. Ära anna hinnanguid, ära ole pahatahtlik, ära vingu, ära laima. ära valeta (ka endale) jne jne, sest muidu nö. popis keeles väljendatuna vibratsioonid lähevad alla. Kui aga vibratsioonid on madalad, siis on meel tusasem, igasugu jamad/konfliktid/hirmud kergemad tulema, lisaks kere hakkab kergemini valutama, jõudu pole ja üleüldse nagu JAMA.
Selge see, et iga mingitki analüüsivõimet omav inimene sooviks sellisest jamast siiski ja ikkagi kuidagi vabaneda. Ja see akt on siis ka tõepoolest igas mõttes ikkagi KASUMLIK meile. Sest ilus, terve ja rikas olla on ju iga kell ikkagi parem (kasumlikum) olla, kui vaene, õnnetu ja haige. Kas pole? : )
Jah tõsi. Kuid kui rääkida kannatustest vabanemisest kui eesmärgist siis egoistlikult meelel on raske sellest teha "jumalat". Ma usun kannatustest vabanesmist ei kõla sugugi nii hästi kui ma usun, et lähen paradiisi või ma usun, et saaavutan valgustuse. Viimase ümber on egol lihtne ehitada identiteeti ja ette kujutada milline see paradiis või valgustumine välja näeb. Kannatustest vabanemine ja meelerahu on lihtne ja selge kuigi ka selle ümber püüab ego identiteeti ehitada. Eeesmärk langeb mingil hetkel ära kuid on vajalik niikaua kuni ego on juhiistmel.
Quote from: Naut
Tsitaat:
No toome näitena Tolle selle vihmasaju momendi. Et olles ärganud, ei anna me väidetavalt vihmasajule enam hinnanguid a'la: "oh, kuram, jälle sajab, ei saa randa minna". Või ka: "vihma sajab, küll on äge, nüüd ma ei pea täna peenraid kastma!" Ehk siis ilma sellise hinnangulisuseta me lihtsalt konstanteerime: "sajab vihma". Ja kõik. Sellega oleme siis nö. neutraalsed vaatlejad.
Ja siin nagu siiani ongi nagu väike paradoks minu jaoks. Ehk siis: kui minus poleks taotlust midagi paremustada endas, siis ma ka ei liiguks ju edasi. Ei progresseeruks, ei areneks, ei valgustuks. Sest just soovist ehk TAHTEST ennast paremustada, toimub ka tõuge arengule. Mh?
Kus on see piir, kus räägib ego või kus lihtne inimlik/jumalik ühtsuseigatsus mingi osa meis üle võtab?
Konseptsioonina on seda peaaegu võimatu mõista. Duaalsus eeldab, et kui asi on hea siis ta ei saa olla halb ja vastupidi. Vaatleja on nagu lisadimensioon. Kõik lihtsalt kerkib "vaatevälja" asjad toimuvad, persoon liigitab asju heaks ja halvaks, omab arvamusi, emotsioonid kerkivad ja langevad kuid kõik see pole enam nii tõsine ja kaasakiskuv vaid mänguline. Sõna otseses mõttes vaatleja ei lähe kaasa eluga vaid kogeb elu - "näeb läbi". Idee pole mitte kogeda vaid "häid" emotsioone ja vastanduda "halbadele" vaid lubada elul juhtuda. Samal ajal aga kui me oleme vaatleja positsioonis oleme me ka kõik muu - ego, persoon, keha.
Nüüd aga on pähkel, et mida siis teha kui pole vahet kus olla ja tunne on nagu oleks kodus. Mis on siis mõte üldse midagi teha kui kogu aeg on rahu hinges?
Siin oleks vaja rääkida algatuseks mis on ego motiiv edasiliikumiseks. Põhimõtteliselt kuna ego on pidevast rahutuse seisundis siis püüab ta leida õnne ja rahu välisest ja kiindub loodetavasse tulemusse. Kui ma selle saan tehtud siis ma olen rahul. Kui ma kõvasti teen tööd ja teenin palju raha siis saab kõik korda. Kui ma saan endale selle kaaslase siis elu saab korda. Ja kui juhuslikult lähebki asi plaanipäraselt siis veidi aja möödudes tundub, et midagi oleks nagu ikka viltu. Ok vaatame järgmise eesmärgi mille lõpptulemus teeb mind õnnelikuks. Ja nii edasi ja edasi. Kui ma vaid selle veel saan...
Ärgates nihkub tähelepanu lõppesmärgilt tegemisele endale. Iga hetk hakkab mõnu pakkuma kui midagi teha. Muidugi mitte iga töö või tegevus ja siis tekivadki eelistused, et mida mulle meeldib teha ja hakkab rohkem just seda tegema. Lihtsalt tegemise pärast mitte lootusest saavutada midagi. Ja kui juhtub, et saavutame siis on see emotsioonina kirss tordil. Võibolla huvitume teadusest, võibolla hakkame aias maasikaid kasvatama, mine tea mis meeldib. See annab lisaks rahule veel mõnusa tegemise tunde. Tolle rääkis, et sellel hetkel voolab meist välja puhta oleviku energia voog ja talletub sellesse mida me teeme, võibolla on see nii.
Quote from: Naut
Tsitaat:
Lisaks olen tõepoolest viimasel ajal ka ise mingis pooleufoorilises seisundis, kus nagu enamik asju tekitab pidevalt suhtkoht üleva emotsiooni, et "wau, äge!" või "oi, kui huvitav!". Justkui avastad uuesti maailma. Olgu selleks siis vihm või päike või torm või kassi nurrumine või isegi, kui hammas on valutanud. Ehk siis justkui kaldudes sellega liiga positiivseks? Kuidas sellega? Ikkagi paha, et "liiga"? Peaks olema nö. tasakaalus? Nagu... neutraalne?
Võti on lihtsalt teadlik olemine. Ükskõik milline emotsioon kerkib meie ette lihtsalt tasub olla teadlik. Reaalsus on, et see emotsioon on nüüd siin ja praegu. Miks mitte see siis teadlikult läbi kogeda?
Quote from: Naut
Tsitaat:
Tsitaat:
loffe: Esimene samm on mõista mitteduaalsust konseptsioonina. See iseeenesest eeldab mingit valmidust juba ja tähendab, et on juba piisavalt teadlikkust(olevik, Hetk) mis tunneb ära ennast õpetuses. Teiseks on praktikad ja mingi struktuur, plaan ja eesmärk sest me alustame mõistuse vaatepunktist ja seal on vaja mingisugune kord ja sõbralik distsipliin luua.
Jah, väga hea. Aga see esimene samm. Siin on ikka pigem selliste filosoofilste mõlgutuste tee? Või siiski ka praktikad? Millised? On keegi siin päris mingit "oma" leidnud ehk?
See oleneb milline on persoon. Minule meeldib praktiline pool ja kuulasin/kuulan meelsalt ego tööpõhimõtteid käsitlevaid loenguid.
Kui me astume välja elu vaid konseptsioonidena nägemisest siis kõik elus muutub praktikas. Minu jaoks on näiteks praegu siin vastamine praktika. Vaatlen ärksalt kas ja kuna ego pead tõstab ning ennast guruks nimetab [Pilt: cheesy.gif] Homme on objekti koosolek ja järgmine praktika - rahumeelselt ühise keele leidmine.
Quote from: Naut
Tsitaat:
Ehk siis nagu mainisin, on igasuguseid vaimseid praktikaid, abivahendeid, riituseid ja nippe meeletutes kogustes suurtest usukonfessioonidest väikeste esoteerikalavkadeni. Ja kõik nad rohkem või vähem ütlevad sama: "Vali meid, meiega saad õndsaks! Meie ravime su terveks! Meiega saad taevasse!" ( või muudmoodi ägedat manti lubades. : ) Printsiip "sai saia" vastu on siin suht levinud ideoloogia. Jumalakäsitluseni välja.
/kuskil teemas seda juba tiba lahkasin.../
Samas selles virrvarris ongi ka tõepoolest otsival inimesel suhteliselt keerukas orienteeruda ja taas võib hingearengu asemel saada heal juhul väikese ajupesu ja pettumuse või halvemal juhul mingi egregori "klapistatud" programmeerituse.
Mis siin siis aitaks?
Või tuleks sellisest välisest tilulilust (misiganes uhkete fassaadide taga) ka siiski distantseeruda?
Või taaskord: "miski pole halb, kui seda pole liiast"- ? : )
Ära tunda ja mitte kaasa minna. Ühisnimetajad on alati: ainult meie tõde on õige ja teised ei tea mida teevad, oled millegi küüsis ja ainult meie saame päästa, muud pole vaja kui ainult usku jne. Põhimõtteliselt hirmu taktika on kaugelt näha.
Vaata õpetuste poole mis ütlevad: meid pole vaja uskuda - proovi ja katseta ning näed ise.
Quote from: Naut
Tsitaat:
Tsitaat:
loffe: Kui me nüüd oleme eraldatud siis bioloogiliselt tunneme kurbust ja see on täiesti ok ning vaja läbi tunda. Loomadki ju kurvastavad kui on lahutatud sõpradest, poegadest või kaaslasest. Ehk siis püüab läbi näha(olles vaatleja) egoistliku meele poolt ja tunda läbi bioloogilist.
Siin ma ikka täpsustaks: igasugune emotsionaalsus pole siiski nagu ärganule, egost vabanenud inimesele enam loomuomane? Nagu näiteks kurbus? Ja seega ka rõõm? On ju viimanegi ikkagi emotsioon. Või siiski üks on nagu neid meie vibratsioone nö. alla viiv (pole ok) ja teine tõstev ja seega bro?
/Kuigi samane küsimus mul oli ka eespool ääriveeri juba olemas./
Emotsioonid käivad bioloogilise kehaga kaasaas. Vahe on selles, et "teravus" kaob ja tuleb "sügavus". Kogeb rohkem kehaga emotsioone. Selles mõttes pole vahet mis vibratsiooniga on kui kehasse ei salvestu. Järgmine hetk peale kogemist on taas puhas leht.
Quote from: Naut
Tsitaat:
Isegi olen ära tabanud, millised on need kõige suuremad "triggerid" mu jaoks on.
Näiteks on esikohal selline asi nagu loomade suhtes teostatud inimpoolne vägivald või kolekohtlemine..
Siin jah, tunnen tihti nagu minestuseelset seisundit, kus justkui ei suuda kogu selle teemaga seonduvat nö. enda jaoks ka pealmisel tasandil läbitöötada....
Sa võid kasutada seda energiakeha tunnetamist sellisel puhul. Alguses ei tule meelde enne kui pärast emotsionaalkeha ärkamist ja võid siis proovida ning võibolla tunned rasket surinat mis vaikselt lahtub. Niimoodi harjutades ühel hetkel "ärkad" keset draamat üles. See on kummaline kogemus esmalt. Draama käib edasi aga sina oled seal ja vaatad kuidas see töötab. Võibolla alguses kohkud aga mõnel juhul ajab lihtsalt naerma.
Quote from: Naut
Tsitaat:
Kuid siin ma tõesti olen ühe praktilise moooduse või meetodi enda jaoks ka leiutanud.
Ja mul see kuidagi ikka... toimib.
Kui on huvi, võin kirja panna.
Muidugi pane. Praktikad on huvitavad.
