Kui eesti ÕS-is olevast sõnast KoRaan võtta R-täht keskelt ära, siis tekib Kaug-ida Zen budismi sõna/termin KoAan mida eesti ÕS-is ametlikult ei näi veel olevat- seega võttes miskit ära (näiteks R-tähe) saame miskit, võttes ära saame, võttes saame, eemaldamine lisab, lammutamine loob, eesti keele lammutamisega lõime budismi.
Eelnev lohisev pikk lause räägib Zen budismi mõistest Koaan ja see lause ei taotlegi et te sellest lausest mõistuslikult aru saaksite, sellist eesmärk isellel lausel seal pole. Kuigi on võimalik mõtestada seda ülal olevat lauset lahti. Kas saab luua veel segasemaid lauseid-dialooge? Saab ikka, näiteks: "kes on jumal? - jumal on küünemustus!", või "kui pole algust, siis kust sa alustasid". Need laused ongi taotluslikult lausa ülemõistuse absurdsed. Muidugi igaüks võib lausuda absurdsusi, loogikavastast ja muud sousti, ja seepeale tituleerida, et ta on Zen-i guru, kes Koaane meisterdab, kuid ametlikult neid lausumisi Koaanideks tituleerida ei saa. Samamoodi kui valgustunu, füüsik ja egoist lausuvad kõik kolmekesi, et aeg on illusioon, siis ainult esimese lausumist võib tituleerida tõeks kuna see tõde tema puhul tuleb mujalt kui ülejäänud kahelt. Meistrid tegid vanasti spontaanseid dialooge vaimsuse teemal, tegelikult kõik nende lausumised olidki nö spontaansed/vahetud/otsesed/jumalast, ja dialoogitsesid oma õpilastega, ja osad sellised dialoogid/lausumised nähtavasti panid õpilased meelesegaduses/meelekollapsis vaimksemasse meeleseisundisse tuues intuitsioone ja läbima meelebarjääri, nägema/olema seal kuhu teadmine/meel ei ulatu. Sedalaadi pärl-dialoogide nimetataksegi Koaanideks, ja näiteks ülal olev jumal=küünemustus võrrand ongi näide ühest nende dialoogist ja ametlikult seda kutsutakse Koaaniks. Ka ülal olev esimene pikk lohisev eesti ÕS-i lause võib tituleerida kui Koaaniks, kuna paljude lugejate mõistus jookseb kokku niipika lause peale ja kuna lause lõpus mõistus võib loodetavasti vastuoluliste väidete tõttu kinni joosta.
Nn mõistus/meel/teadmine omab limiite/piire, saab teada ja arusaada ainult teatud piirini. Näitena piiridest on, et ei ole võimali kteada mis saab peale surma, inimmõistus ei suuda ületada surmapiiri ja minna nn teispoolsusesse, teisele poole piiri, ei saa teada mis seal on, kas mingi paradiis või mis, seega on kindel piir kuhuni on võimalik mõintusega minna ja arusaada. Veel sarnase lisanäitena, ei tea, mis oli enne sündi, ei ole võimalik oma silmi, südant ja kukalt näha kuna silmad näevad ainult teatud piirini, nagu ka inimmõistus on piiritletud nägemisega. On võimalik oma meeles lausuda, et mina olen poemüüja, ema, kaastundlik jms, kuid ku iseepeale edasi küsida, et mis sa siis olid ku isa veel emaks polnud saanud, siis vastust inimmõistus anda ei suuda. Sarnane lisanäide on kvantfüüsika, kus ei ole teadlastel mingit loogilist selgitust osadele asjadele, on küll vähemalt märgatud ja kinnitatud, et miski paradoksaalselt saab eksisteerida korraga mitmes paigas vms, kuid see pole teaduslik selgitus ega teaduslik arusaamine, see on vaid millegi konstanteerimine, märkamise kinnitamine, ja on palju asju midap olegi teaduses veel märgatud. Nn eksistentsiaalsed/olemuslikud küsimused, eesotsas küsimustega "mis ma olen, mis See on, jne", on inimmõistusega mittehoomatavad, inimmõistus ei suuda ületada piire et sellistele küsimustele vastata. Näiteks ka ülal olev võrrand Mina=ema ei ole ju kuigi ammendav täpne definitsioon, kuna paljud on emad seega ei saa sellsit võrrandit pakkuda, ning toodud lisaküsimus, et mis sa olid enne emanks/poemüüjaks saamist ja enda sündi jääb üldse vastuseta. See kõik illustreerib, et teadmsiel on piirid/piirangud/puudused. Võib visualseid näiteid luua meele/mõistuse piiratusest, näiteks, et akvaariumi kala ei saa kunagi kogeda ega teada ega mõista, mis on kõrvaltänava kauplus ja kuidas see pood välja näeb, ainus mida ta saaks ehk kogeda on kauplusest ostetud toit mida talle akvaariumisse puistatakse, tema teadmised on piiritletud akvaariumi seintega ja ei ulatu sealt välja kõrvaltänavale. Nii on ka nn Meel/Mind piirangutega, ja mitte ainult ei ole ta kui puudustega-piirngutega objekt vaid takistus ise, justnagu metsateele kukkunud palk takistab teeliiklust, või nagu koduarvuti koos avatud Vikipeediaga takistab teil õue jalutama minna ja eksistenstiaalsemaid asju mõista, sest vikipeedia jm on teaduspõhine ja ei oska selgitada eksistentsiaalset/meelevälist/jumalat, ja ka arvuti protsessor ja programmid on puudulikud ja piirangutega, nad ei suuda näiteks omletti praadida. Nii on ka nn Meel/Mind piirangutega, ja mitte ainult ei ole ta kui puudustega-piirangutega objekt vaid takistus ise. Vaimsed õpetused vaigistavad meelt, meditatsioonid, enesekaeved, mantrad, ja ka Zen-i koaanide eesmärk on mõistuse barjääri läbida/ületada. Koaanide puhul võib fraseerida, et nad mitte niivõrd ei vaigista meelemüra, kuivõrd pigem raputavad meelt, kuigi muidugi vaigistavad ka alguses, võib ka kirjeldada sellise sõnastusega, et püütakse meelt panna lootusetusse olukorda, mitte-teadva meele reshiimi. Radikaalsem vaatevinkel loomulikult igasuguseid eesmärke/õpetusi taunivad, kuna nende potensiaalse kasuteguri kõrval on alati kaasnev kahjutegur illusoorse identiteeti rõhutamisega, "mina järgin õpetust, seega mina olen". Nii on ka koaanindus ja Zen õpetused muuhulgas tooliharjutusega küll lähedased nn vahetule olemisele, mittekahesusele, kuid ultimaatselt eksitavad. Paraku enamik valgustunuid on nii koaaniharjutusi kui muud vaimset küllalt palju teinud, nieit on debateeritav, kas koaanindused ja muud õpetused on pigem kasuks või kahjuks.
Juhtumisi on väljend "out of box thinking" küllalt tõelähedane.
Kui enamus nn juhendatud youtube meditatsioonid on pigem meeleaktiivsust hoidvad, ehk segavad meditatsioonid, siis koaani-suunitlusega Youtube meditatsioonid on paradoksaalselt sageli efektiivsemad. Harjutuse käigus mediteerija lihtsalt lõpetab mingil hetkel tähelepanu hoidmise video tekstil ja ei kuula enam teksti vaid hoiab selle ühte osalauset meeles aktiivsemalt kuniks meel kollapseerub, tekivad intuitsioonid ja meelebarjääri ületamised.
Toon ühe näite video harjutamiseks:
https://www.youtube.com/watch?v=Xo5KyhFyuOAÜldistades võib ka selel postituse esimest lauset võtta omale aktiivselt mõttesse: "Kui eesti ÕS-is olevast sõnast KoRaan võtta R-täht keskelt ära". Mõlgutuse ajal esmalt ilmselt tekib mingi intellektuaalne arusaamine, et tõesti kui nn keeleteaduslikult tähega R nõnda loovalt mängida, siis tekib uusi sõnu, ilmselt seejärel kerkivad polaarsed "hea-halb "hinnangu mõtted, et kas selline looming on kasulik või mitte kasulik või teie ajaraisk jms hinnangumõtted, kuid mingiks hetkeks ka meel vaigistub seejärel, võimalik et ainult üheks sekundiks, ja see 1 sekund on juba hea tulemus, teiseks võib intuitsiooniga tulla muid mõtteid kuidas muid sõnu mänguliselt lõhkuda, ja kolmandaks võib juhe kokku joosta, ja neljandaks võib tähelepanu juba minna vaatlejapositisoonile sellele, et selle R-tähe lause mõlgutuse ajal aeg kulges väga kirielt või kehas toimusid mingid aistingud, võib muudki juhtuda. Võib tekkida veel näiteks selline arusaam, et sel pole tähtsust, mis asub eesti ÕS-is ja mitte, budism ja Koaanid eksisteeriks ka eestita, ja sealt edasi võib jõuda küsimuseni, et kas ka mina võin eksisteerida ilma eesti ÕS-ita ja milelgita, ja kui jah, siis mis ma üldse tegelikult olen, ehk orientalistika sõnavaras "mis See kõik on". Aga päris ametlikult sellsit juhulauset R-tähe osas ei peeta Kooaniks. Ametlikult on koaanid põhiliselt absurdsed dialoogid/laused.
Materjale Koaanide kohta, rohkelt harjutusi, lauseid jms:
...
