vaimne ärkamine

Budismi SüdaSuutra sõnum on vaimsuse/miteekahesuse osas kõige tõelähedasem, kuna see tituleerib kõik tühjuseks.
Sealseid näiteid kuuleb paljudelt. Kui soovitada, et minge lugege seda, siis ega ei ultimaatselt ega praktilsiemalt sealne tekst tavaliselt koida, vaja on dialoogi resonantslikuks mõistuks. Näiteks ilmestamiseks kuulake, kui räägin piparkoogi vormidest, ega te eriti ju taba mida mõiste Vorm tähendaks, on see pind-alaga asi või on see pind-alatu kontuur, jne jne, vaja on miskit rohkemat kui kuulamine et piparkooguvormi mõiste koidaks. Nii ka mainitud suutra üritab vormi müiste tühjust ilmestada, ja intenrnet on täis rõhutamisi, et niisama lugedes ei saa selget arusaama/resonantsi Vormi tühjuse postulaadist suutras.
Tühjuse lihtsustatud tähendus on eksitav, kuna viitab objektruumile, näiteks tühja kannu sisule.
Kuidas kõlab mainitud suutra legendaarne klausel vormide ja tühjuse osas?

Konseptsioonide võluvägi on tuntud kui eksitav, ja inimkeel üldse.

Vaimsuse valkonnas näitena eile küsisin, et kas mittekahesusest saab kahesusse võttes aluseks kaose/anarhia fakti kus fraseeritakse, et kõik on võimalik ehk pole mingit reeglistikku. Küsimus võib näida loogilisena seetõttu, ja nn valgustunu võiks mainitud mittekahesuslikusest kui konseptsioonist mittevalgustunuks ehk kahesusliku konseptsiooniga kirjeldatud staatusesse põörduda.
Vastuseks tuli, et mittekahesust ja kahesust pole olemas. Ülal mainitud konseptsioonidesse takerdumine tekitab selliseid küsimusi ja eksitavad.

Kuid ila inimkeeleta ja selle sõnavaraga, sh konseptsiooniliste mõisteteta, ei ole inim meel võimeline opereerima. Vähemalt intellektuaalne teadlikkus konseptsioonide võluvãest on haaratav. Veel ultimaatsem brutaalsem fraseering on religioonidelt, kus inimmeele piiratust konstanteeritakse, ja ultimaatne brutaalsus tuleb otse vaimsuse sõnumist: ei leidu miskit retsepti ûleüldse.

Vaimse ärkamise momenti kirjeldavad mitmed une kujundiga, näitlikustades, et uinumine saabub kontrollimatult, ja, et kui see on saabunud siis teadvale tagasi tulles ei mäletata uniumise momenti. Sestap ka kasutatakse terminit Ärkamine. Sügavat und kasutatakse lisaks näitlikustamiseks, et sel hetkel midagi ei eksisteeri. Vaimset ärkamist kirjeldatakse sageli ka kui unest üles ärkamist, kuna saabub selgus, et oldi mitte reaalsuses, nii ka vaimse ärkamuse puhul esineb selge arusaam muinasloost kuid see ei esine enam muinasloo tehelasele ega ka kellelegi teisele, esineb vaid näiline protsess, see on ülemõistuslik hoomata. Harjutusena võib proovida tajuda mingit protsessi ilma obvjekte tajumata. Üks selline tuntud harjutus on näiteks värvide tajumine, vaadatakse punast autot või õuna niiet tähelepanu haarab vaid punast värvust ilma mingite mõtemullideta auto objektist. Jt sellised harjutused, näiteks proovida aduda, et pole olemas taimeobjekte vaid protsess Taimetamine. Sellised harjutused on radikaalse vaatevinkli järgi kasuto müra.

Hiljutised vestlused on rõhutanud populaarset terminit Juba. Seda rõhutatakse eesmärgiga otsimist peatada. Otsimise termin on üdini duaalne, vaadatakse vasakule ja paremale, et leida, sisse ja välja, ühtmoodi ja teistmoodi, mitmetes polaarsustes. Tuntud väljend Lahendus on nina ees lükatakse radikaalide poolt samuti ümber, ja ümberlüke toimub sônaga Juba. Mitte siin ega seal, see ega too, vaid juba esinev, juba kohal kui kasutada dualitlikku koha adjektiivi. Niiet mõtiskluseks siis populaarne iva, et kõik otsitav on juba olemas.

Hiljutistest vestlustest meenub veel kannatuste leevendamise argument, ultimaatne tõde on et leevendus meetodid on illusoorsed, näilisi kannatusi ei saa leevendada ega mõjutada. Ja laus ultimaatselt võttes pole reaalselt polaarset kannatuse objekti ega ka kannatajat.

Spirituaalse ärkamise terminit võib kogemuseks tituleerida, see siis esineb muinasloo raames. Justnagu arvuti ekraanil olev lugu näitab maagilist hetke, nimetades selke Kundalini kogemuseks.

Vaimse Pilguheidu terminit sageli väärkasutatakse ja tuleks kasutada spirituaalse kogemuse terminit. Reaalne pilguheit tähendab 100% minatunde kadumist, 99% puhul pole termin korrektne. Näiteks vaimse ärkamise kuu on pendeldav, need on pilguheidud, näiteks kuskil siin jagatud video on pilguheidu näide, kus vene vaimleja ühel hetkel "kadus ära" köögis istumise ajal.

Käesolevat lauset lugedes ekraanilt lausume sisemise häälega lauset. Kõrvalolija ei kuule kuid lugeja kuuleb nn sisemist heli. Osad loevad omase hääletooniga, osad muudavad hääletooni sarnaseks lause autoriga. Selline sisemine kõne esineb igapäevaselt mõtiskledes, mitte ainult siinse teksti lugemisel.
Saab teha sellise harjutuse, et loe sisemise häälega 1st 5ni nii et esinevad ka môttepildid numbritest. Seejärel korda harjutust ilma piltideta, seejärel piltideta ja ainult sisemise häälega. Selgub, et 99+% inimesi omavad sisemise hääle vôimet, aga osadel haruharvadel see võime puudub. Mônedel on visualiseerimisega raskusi, mõnedel raskusi harjutuse sammuga nr 2 või 3.
Võib ette kujutada arvutimängu/videot kus on ekraanil tegelased eri võimekusega, kasvõi näiteks kirjeldatud sisemise kõne võime erisustega. Sedalaadi tegelasi kutsutaksegi Tegelasteks, või ka Avatarideks, ing k Character. Sageli valgustunud kasutavad väljendust enda kohta:  see Tegelaskuju siin. Nende jaoks on ilmselge, et nn päriselu on sama mis arvutimäng tegelastega. Arvutimängus paistab olema mingi reeglistik, näiteks näib seal olema liikumine ja otsuste tegemine, valikud, vaba tahe, erinevad võimed jne. Tava inimestele on intellektuaalselt mõistetav, et arvuti ekraanil toimuv pole ehtne. Ühelt pool on see värviliste punktide mass, teiselt poolt pole seal tegelaskuju vaba tahet vaid ekraani ees klaviatuuri kasutav olend mis otsusteb. Võib aduda, et tegelikult kogu arvutimäng on ainult näiline reaalsus, ainult paistab et seal on mingi intelligentne universum. Sarnaselt on ka nn päriselu inimestega tegelikult kõigest näiline. Esineb illusioon, et on otsustavad inimesed, ja reeglistik nagu gravitatsioon ja inimeste võimed ja oskused. On võimalik mõneti aduda, et tegelikult pãris maailm on sama näiline nagu arvutimängu sees, ning sarnane nn teadlike unenägudega. Adumise katseks võibki võtta harjutuse, kus ettekujutada, et päriselu on nagu arvutimäng tegelaskujudega. Ja teha seonduvaid sarnaseid muid harjutusi. Näiteks vaatlejapositsioonis vaadelda oma otsusi ja tegemisi ning proovida tunnetada, et nn mina neid otsusi ei teosta. Tulemuseks võib tekkida taipamine, et näiline reaalsus on väga sarnane arvutimängu omale. Ultimaatne tõdemus oleks, et nii arvuti ja arvutimäng kui ka mina ja päris elu ja maailm, on kõik ûhes teatri etenduses, üks muinaslugu, mitte et arvuti ekraan oleks tõekaugem kui päriselu. Ing k termin Story tõlkub kui muinasjutt, ja seda kasutatakse valdkonnas kui vormilise elu kirjeldamist. Näiline elu on nagu multifilm, arvutimäng, unenägu.

Multifilmi, arvutimängu tegelaskuju ei saa kuidagi väljuda multifilmist ega aduda, et teda ümbritsev pole reaalne. Nii ka nn päris elus ei saa minatundega persoon aduda et tegu pole mingi intelligentse universumiga vaid pigem kaootilise anarhiaga.

Õpetused püüavad esmalt vaatleja positsiooni praktiseerida esimese sammuna. Vaadelda ja vaatluse käigus esineb märkamisi. Näiteks vaadelda kuidas teostab ülal mainitud sisemise hääle kole harjutust, ja sellekäigus märgata ühtteist kuni ultimaatsemate märkamisteni, milleks on, et tegelikult ei eksisteeri vaatlejat ega nn mind, vaid esineb vaatlemise nähtus, ja see on näiline nähtus nagu ka kõik muu on näiline.